“Luule on sõnaga pähe löömise kunst”ehk hoobid Jüri Kolgi luuleraamatust

Tunnistan, et polnud varasemalt kursis Jüri loominguga, kuni mulle sattus kätte tema luulekogu “Igapidi üks õnn ja rõõm”. Juba pealkiri, mis viitab armsa kodumaa hümnile, on paljulubav. Ja täpselt nii, nagu ta oma luuletustes kirjeldab luule olemust kui sõnaga pähe löömise kunsti või sõnade väge kui alguses oli sõna, täpselt nii valus-magusad tema luuletused ka on. Luuletajat kirjeldab aga nagu kaevur õitsvas aias räpasevõitu ja kohmakas ja kohatu kesk liblikaid ja laulvaid linde. Mulle on miskipärast alati tundunud, et luuletamine, see on nagu avalikus kohas alasti olemine või eksimine võõras riigis keelt tundmata. Luuletajad panevad end justkui ise ebamugavasse olukorda, kisuvad enda sügavaimale maetud tunded ja saladused kogu maailma ette. See on kummaline, justkui ühtäkki kõik mõistaksid sind, aga tegelikult ei mõista mitte keegi. Ehk siis ma kujutan ette, et luuletajad võivadki end vahel tunda nagu kaevurid õitsvas aias. Või ehk on see vihje hoopis sellele, et luuletajad näevad liblikate ja lillede vahel seda, mida igaüks ei näe? Olgu kuidas on, lõppude lõpuks pole minu tõlgendus ikka see, mida autor mõtles.

Luulekogu koosneb luuletustest, mis vihjavad eesti kõige tuntumatele ja levinumatele luuletustele, lauludele, kõnekäändudele ja vanasõnadele. Tõmbaksin siin paralleeli jällegi teose pealkirjaga “Igapidi üks õnn ja rõõm”. Eestimaa õnn ja rõõm võib eestlase jaoks tõesti peituda lausetes, mida ikka ja jälle siin-seal kasutatakse. Ja kes teab paremini sõna väge kui luuletaja? Alates manitsusest kas buddha ütles vara üles hilja voodi nõnda rikkus majja toodi ja iroonilisest enesekirjeldusest olen parajalt paks oma parimais aastais aga väga jube mees ja lõpetades valikute kirjeldusega hüpata vette tundmatus kohas või jääda tuntud kohas kuivale ja murega tuntud koolilapse esimese koolipäeva üle ta ei jõua kunagi aegruumis sellesse punkti kus tunnid alles algavad.

Jüri Kolgi luulekogu on pühendatud eesti keelele ja eesti rahva sõnalisele pärimusele. Luuletaja suudab oma luuletustest väga osavalt panna need enimkasutatavad väljendid omavahel võistlema või lõbusalt mängima – kel süda saapasääres sel king pitsitab kel süda õiges kohas sel kops üle maksa. Ta väljendab muret, rõõmu, trotsi ja eneseirooniat. Julgen väita, et iga vähegi intelligentne eestlane suudab leida kasvõi ühe luuletuse, mis toob muige tema näole! Iseäranis huvitav on luuletus, kus on kokku pandud mitu tuntud laulu – kaua sa kannatad paksude talumeeste laulu oh millal saaksin ma mustlasena.. Loen palju luulet, kuid hr Kolgi luulekogu suutis mind siiski lüüa haamriga pähe ja panna taaskord imestama, milline vägi on sõnal. Eesti sõnal!

te võite muidugi mu jõus kahelda aga ma kinnitan

loomulikult suudan ma liigutada mägesid

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s